Meil on palju reegleid ja norme ja kokkuleppeid. Ühiskonnas, kogukonnas, kollektiivis, meeskonnas või perekonnas.
Taju reeglite olemuse kohta on meil igaühel kindlasti erinev. Mõne jaoks on need iseenesestmõistetavad ja väga tähtsad. Sellisel inimesel on hea elada, kui ta saab täita nii paljusid reegleid kui võimalik – siis on kõik hästi. Teise inimese jaoks on reeglid vastupidi kõike piiravad vastikud elu pärssivad väljamõeldised, mille täitmine on peaaegu alati vastuolus mingisuguse vabadusega teha asju nii nagu ise tahaks teha.
Täna, Selverisse hundipildiga krõbinaid (Liisule) ja mahla ostma minnes tuli mul üks huvitav seos pähe. See tekkis mul selle peale, kui nägin ühte kodanikku, kes parkis oma auto otse kaupluse ukse ette sinna maha maalitud kollase risti keskele.
Seos, mis mulle pähe tuli käis selle kohta, et kuidas need inimesed, kes täiesti pimesi reegleid ei täida, neid täidavad. Mulle tundub, et iga reegli täitmise ette on inimese ajus paigutatud ka väike kontrollmehhanism reegli mittetäitmise vabanduste võimalikkuse kohta.
Midagi sellelaadset, et inimesele kehtestab kõigepealt mõni alguses mainitud gruppidest mingi reegli. Kui inimene on niiöelda reegleid austav tüüp, siis ta nõustub selle täitmisega grupi survel (või ka enda initsiatiivist).
Juba nõustumise hetkel aga asub teatud hulk inimestest sünteesima vabandusi selle reegli mitte täitmiseks. Need on vajalikud selleks, et hinnata kui “karmi” reegliga on tegemist ja kui palju peab päriselt pingutama”, et seda reeglit edaspidi grupi ees täita.
Näide 1:
REEGEL: Kaubanduskeskuse ukse ette joonistatud kollase ruudu peale ei tohi oma sõiduvahendit parkida.
VÕIMALIKUD VABANDUSED:
* Kui parkimiskohtadel on piisavalt palju lund, siis pole joont enam autost hästi näha ja auto võib sinna parkida. Vahelejäämisel saab igaühele öelda, et ma ei näinud tulles mingeid jooni.
* Kellegi lähedasega on just juhtunud hirmus õnnetus ja sa ei mõelnud selgelt. Vahelejäämisel libistad võimalusel veel silmanurka pisara ja teed natuke nutust häält ka.
* jne.
Näide 2:
REEGEL: Maanteel võib sõita kiirusega 90km/h.
VÕIMALIKUD VABANDUSED:
* Mulle just helistati ja öeldi, et mu ema/isa/naine/mees/laps on haiglasse viidud ja ma tahtsin lihtsalt võimalikult ruttu tema juurde jõuda. Ei pannud tähele, et kiirus üle läks.
* Naine/Mees just helistas ja ütles, et jätab mu maha. (ja võtab lapsed ka enda juurde kaasa)
* jne.
Näide 3:
REEGEL: Tööpäev algab kell x.
VÕIMALIKUD VABANDUSED:
* Naabritel oli veeavarii ja ma ei saanud päris õigel ajal tulema.
* Autol läks tee peal rehv puru (ja tungrauda polnud autos).
* Nägin pealt ühte liiklusõnnetust ja pidin tunnistusi andma.
* Emal/Isal/Naisel/Mehel tuli väike terviseprobleem, pidime hommikul arsti juures käima.
* jne
Minu ettekujutuse kohaselt käivad need vabandused kõik reeglitest eespool – ehk, et kui neid on võimalik kasutada, siis neid kasutatakse. Kui neid on juba vaja kasutada, siis kasutatakse neid päris kindlasti aga paljude inimeste piisavuse piiriks on vabanduse võimalikkus.
Vähemasti minu kodulähedase Selveri peaukse esine kollane ruut on igal talvel täiesti lubatud parkimisala, sest paljude inimeste jaoks on täidetud vabanduse piisavus – jooni polnud näha, järelikult ma saan vajadusel öelda, et ma ei teadnud, et seal see kollane ruut maha on joonistatud.
Pilt on illustreeriva tähendusega…
