Filosoofia on minu jaoks ühtaegu huvitav kui ka olemuslikult tähtis.

Aastad tagasi kuulasin kunagi Enn Kasaku loenguid Öö-Ülikoolis ja hakkasin samuti mõtlema, et ka kõige suuremad teadlased ja teadmistepõhiste teooriate pooldajad on sama palju usklikud kui mis iganes jumala või puunoti uskujad. Teadlane usub oma teadust ja fakte ja tulemusi ning tõlgendusi täpselt samadel alustel nagu usklik midagi mida tema usub tunnetavat või kogevat.

See oli võib-olla esimeseks alustala kõigutajaks minu uskumustele, et inimene midagi “teab” ja see miski on “õige” mida ta teab. Peale seda olen ma samuti seda usku, et väga vähe on asju mille kohta me saame kindlasti väita, et me seda teame. Kuulake Kasaku loenguid “Mis tunne on olla loll” või “Unistus tõelise teaduse tekkimisest”, et paremat aimu saada mida ma siin mõtlesin.

Tunnen samuti, et kui midagi tahta vähegi tõsisemalt harrastada, siis just filosoofia võiks olla see, mida uurida, õppida, praktiseerida. Katsun vahel teadlikult oma vestlusi viia “sokraatilisematele” radadele, aga alati pole see ka õnnestunud ja häid tulemusi toonud.

Väga suurel määral lisab kaalu filosoofilisele maailmauurimisele ja mõtisklemisele ka see fakt, et järjest raskem on taluda kapitalismi ja vaba turumajanduse “õitsengut”. Inimeste fookus on suunatud väga paljuski kohesele kasule pikaajalise heaolu asemel. Õigupoolest peaks väljendama ennast nii, et pikaajaline heaolu vahetatakse lühiajalise kasu vastu.

Raske on hoida tasakaalu sisemise ja välimise maailma vahel. Kõikjalt pommitatakse meid alatult erinevate standarditega, mis parimal juhul väidetakse olevat ühiskonna toimimiseks vajalikud aga halvimal juhul pole sedagi. Kõiki meid kasutatakse ära niipalju kui võimalik.

See viibki minu mõtted tihtilugu tähtsamate küsimuste uurimise ja nende üle mõtisklemiseni. Ei saa salata, et paljud neist tähtsatest küsimustest on küll püstitatud egoistlikult minu endaga kuidagimoodi seotult aga eks mina ise olengi ju kõige tähtsam:) Või mis?