Armastamine ja vastuarmastuse otsimine on üks tähtsamatest vajadustest paljude noorte ja täiskasvanute eludes. Samamoodi on see aga ka üks keerulisemaid vajadusi mida üle paljude aastate stabiilselt sama inimese või samade inimestega hästitoimivana hoida.

Tõenäoliselt ilmneb armastuse järkjärguline kadumine rohkem just kaaslastevahelise armastuse puhul aga on ilmselt võimalik ka vanema-lapse vahelise armastuse puhul. Vähemasti ma olen seda ka vanema-lapse armastuse puhul juhtumas näinud. Üleüldse on muidugi raske erinevatel faasidel vahet teha.

• aeg mil armastust veel ei ole (miskit laadi sõprus)
• aeg millal on armastus
• aeg millal armastust enam ei ole (miskit laadi jahtunud/kaugeks jäänud suhe või tutvus)

Eks igaüks ise kuidagi defineerib ja tunnetab neid faase iseenda jaoks ja see ongi piisav.

Ühesõnaga, mind on huvitanud just see väljakutse kuidas mitte lubada armastusel nii-öelda “ära jahtuda” või “otsa saada”. Sellelest teemast on maailmas kohutavalt palju räägitud ja kirjutatud. Lugematul hulgal raamatuid, artikleid, filme, blogipostitusi, jne arutlevad ja õpetavad teemadel mida teha ja mida mitte teha, et õnnelik armastus kauem kestaks. Leidub palju erinevaid “Top xx” liste, mis soovitavad asju mida teha ja millest hoiduda.

Ma olen samuti sirvinud raamatuid ja lugenud ka neid liste aegajalt. Kuna mu aju armastab väga süsteemset mõttepuud, siis minu jaoks on need tihtilugu olnud kuidagi liiga juhuslikud nimekirjad. Ma olen nõus nende punktidega mida kirjeldatakse aga nende omavaheline seos ja osakaalud pole arusaadavad olnud. Lisaks teades nii mõndagi juurpõhjuste analüüsist, siis selliste mahukate “põhjuste” nimekirjade puhul on mul kohe esimene kahtlus, et need ei ole armastuse püsimise/kadumise tegelikud põhjused vaid omakorda millegi eelmise tagajärjed ja tegeliku juurpõhjuseni pole veel jõutud.

Nii ma siis olengi mõtisklenud, et mis on see abstraktsem ja üldisem printsiip, mis armastust elus hoiab. Olen praeguseks tehtud järelduste pealt jõudnud enda lihtsa teooriani kuidas armastus püsib ja mis selle püsimist ehk kõige enam mõjutab.

Esiteks – armastuses on minu arvates (samuti nii nagu Herzbergi 2-faktorilises motivatsiooniteoorias) hooldavad tegurid ja motivatsioonitegurid.  Visandasin siia endale meeldetuletamiseks ka väikese joonise selle kohta milline Herzbergi teooria armastuse adaptsioon välja võiks näha:)

Ehk, et “hooldavad tegurid” on armastuseks vajalikud aga mitte piisavad. Samas “motiveerivad tegurid” ei tule üldse mängugi enne kui hooldavad tegurid tagatud pole.

Teiseks – üks kõige üldisemaid “hooldavaid” tegureid on armastatavas mitte pettumine. Selle mütsi alla võib üldistada väga paljusid probleeme ja situatsioone mis suhtes tekkida võivad. Seepärast on minu arvates üheks parimaks viisiks kuidas enda poolt armastusele parim võimalus anda – hoida ennast teises pooles pettumast. Tuleb enda peas lahendada kõik olukorrad mis neid tekitada võiksid ja mitte koguda väikeseid pettumisi mis siis ühel hetkel piisavalt suureks kogumiks on kasvanud ja tunnedki, et hakkad jõudma sellesse “armastust enam ei ole” faasi.

Sellest kuidas see teises inimeses mitte pettumine on täiesti iseenda kontrolli all räägib näiteks Dan Gilbert väga hästi siin videos:

[ted id=97]