Kognitiivne dissonants

Kognitiivne dissonants – (ehk tunnetuslik ebakõla) on kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava motivatsioonilise pinge, nõudes ebakõla leevendamise viiside otsimist. Dissonantsi vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Lisaks vähendatakse dissonantsi ka õigustamise, süüdistamise ja eitamisega.

Termini võttis kasutusele esmakordselt Leon Festinger raamatus (When Prophecy Fails 1956).

Teoorias pakutakse välja, et 1) dissonants on psühholoogiliselt piisavalt ebamugav, et sundida inimest otsima tasakaalu ja lahendusi ning 2) kui dissonants tekib, siis inimesed väldivad informatsiooni ja situatsioone, mis seda suurendada võiksid. Seega mõjutab kognitiivne dissonants enim inimeste probleemide lahendamise ja otsuste tegemise protsessi (Theory Clusters).

Minu hinnangul kehtib see teooria paljude huvitavate valdkondade puhul lausa liiga hästi.

Võtame näiteks eesmärkide seadmise ja saavutused.

Kui te seate endale eesmärgi ja see jääb saavutamata – on teil siis juhtunud, et lahendate tekkinud dissonantsi väidetega selle kohta kuidas te tegelikult ei tahtnudki ikka päris seda asja saavutada? Või süüdistate kedagi teist või midagi mis teid takistas või õigustate eesmärgi mitte täitmist mingil muul moel?

Ma olen tähele pannud kuidas väikesed lapsed seda kasvades tegema õpivad.

Näiteks küsib laps jäätist külmkapist. Ema/isa ütleb:

“Saad siis kui oma toa ära koristad.”.

Mille peale laps ütleb:

“Aa… mul läkski tegelt isu üle.” 🙂

Toa koristamisest kergem viis dissonantsi lahendada oli veenda ennast, et jäätiseisu läkski üle tegelikult.

Võtame näiteks turunduse.

Paljude reklaamide sõnum peab kõigepealt suurendama inimeste kognitiivset dissonantsi ning seejärel pakkuma kohe ka kiire lahenduse selle vähendamiseks. Näiteks näidatakse mõnes reklaamis kui kole võib olla see hetk kui sa näed, et korter on üle ujutatud. Tuletatakse meelde, et ka mina pole sellise õnnetuse eest kuidagi kaitstud.

Ühest küljest soovin ma kindlasti, et sellist asja minu kodus ei juhtuks aga teisest küljest soovin ma ka mitte maksta kindlustusfirmale igasuguste õnnetuste eest, mida ei pruugi kunagi juhtudagi. Kolmandaks soovin ma peale reklaami, et keegi poleks mulle seda üldse meelde tuletanudki aga selles osas pole peale huvitava süžeega reklaami ära vaatamist enam midagi parata.

Mõned sekundid peale veepladina näitamist aga pakutakse dissonantsile välja kiire leevendus lisaks kuluvale rahasummale on kindlustuse puhul tagatud ka meelerahu ja naerusuu tekkimine peale õnnetusest kuulmist. Selline superpakkumine peaks nüüd küll ju jalad alt võtma:)


Teiseks võtame näiteks suitsetamise.

Suitsetajatel olen tähele pannud väga korralikult välja kujunenud dissonantsi lahenduste paketti. Ma pole veel kohanud ühtegi suitsetajat, kellele küsimust esitades: “Miks sa suitsetad?”, oleks vastuseks tulnud: “Ei teagi, mõtlen ise ka, et see on üks halb komme. Peakski maha jätma…”.

Palju tavalisem vastuseks kuulda pikka nimekirja vabandustest, suitsetamise kasulikest aspektidest ja mõningal juhul ka probleemi eitamist – “Ega ma võin kohe maha jätta ka kui tahan…”.

Selge see, et mida suurem ühiskonnas või suitsetaja sõpruskonnas on arusaam, et suitsetamine ei ole tervislik ega kasulik, seda suuremaid samme peab suitsetaja dissonantsi lahendamiseks ette võtma. Lisaks tuleb igale uuele küsimuste esitajale tõsiselt vastu võidelda, et ta ei hakkaks oma jutuga dissonantsi suurendama. Siin on kindlasti parim kaitse rünnak:)
Lõpetuseks kogu teemat selgitav koomiks Dilbertilt:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.