2007 aastal kasutasid inimesed 1,5 korda rohkem ressursse kui maakera neid pakub. Sisuliselt tähendab, et keskmiselt on meil vaja 1,5 maakera, et praeguste harjumuste ja käitumisega edasi elada pikaajaliselt.

Isegi kõige tagasihoidlikumad UN ennustused näitavad, et aastaks 2030 oleks meil vaja kahte maakera, et planeet jõuaks süsinik dioksiidi jäätmeid absorbeerida selles tempos millega me neid toodame.

Kusjuures meie, eestlased oleme siin üsna hoolimatumate inimeste eesotsas… Kui vaadata maailma kõige suurema ökoloogilise jalajäljega riike (uuringus 130 riiki), siis Eesti asub selle edetabeli kuuendal kohal!

Võid edetabelit ja jalajälje jaotumist gruppide kaupa ise siit graafikult uurida:

Päris ehmatav lugu minu meelest… olen varasemalt kritiseerinud näiteks USA-t nende pillava käitumise ja elustiili eest. Tundub, et edaspidi ma seda ei tee…

Aga kuidas siis minu endaga on?

Ükspäev kui Heidi ja lastega Jääaja keskuses käisime, siis sai seal oma ökoloogiline jalajälg vastavalt Ökoloogilise jalajälje kalkulaatorile ära mõõdetud.

Minul tuli see 3,15 globaalhektarit aastas.

See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid ja tarbiksid nagu mina, peaks meie käsutuses olema 1,53 maakera.

Ütleme nii, et mu tulemus oli maailma keskmise kanti. Eesti keskmisest seetõttu tublisti tagapool.

Suurimad mõjutajad minu ökoloogilises jalajäljes olid ilmselt:

• igapäevast autosõitu on palju kilomeetreid
• kaupade ja teenuste tarbimine on keskmisest suurem

Mõlemi näitaja osas on asi tegelikult ikka minus endas kinni. Oleks ilmselt võimalik valida kodule lähem töökoht ja tarbida vähem kaupu ja teenuseid. Võimalik, et tuleviku ostu- või muudes otsustes saabki rolli mängima ka minu ökoloogilise jalajälje number.