15 aastat tagasi ma vihkasin õppimist. Mul oli koolitundides igav ja kodutöid ei meeldinud samuti teha. Gümnaasiumis käies viilisin koolist niipalju kui võimalik.

Siis läksin vanemate ja teiste inimeste “soovitusel” õppima Tartu Ülikooli Matemaatikat. Seal õppimine ei pakkunud mulle mitte mingit rahulolu. Jätkuvalt ei saanud ma aru mille pagana jaoks ma pean seda kõike õppima – see ei huvitanud mind. Ülikooli jätsingi pooleli toona. See oli suur šokk vanematele.

Aastad hiljem aga hakkasin tundma, et midagi siiski tahaks koolis õppida. Mitte isegi seepärast, et töökoht seda nõudnud oleks või et töötasu kõrgema hariduse eest oleks võinud tõusta. Otsisin õppimisvõimalusi seepärast, et sain aru, et tegelikult mulle meeldib õppida.

Mulle meeldib õppida siis kui ma tean milleks ma seda teen ja kui ma saan valida aineid mida ma õpin. Olin tööl käinuna ka kindlasti arenenud isiksusena edasi ja tundsin järsku 27 aastasena, et tahan hullult kooli õppima minna. Midagi tehnilist ja juhtimise ning ettevõtlusega seotut.

Leidsin endale väga hea õppekava Tallinna Tehnikakõrgkoolist – Tehnomaterjalid ja turundus. See oli parajalt tehniline ja parajalt juhtimist käsitlev õppekava. Seda, et mulle seal õppida meeldis näitasid lõpuks ka tulemused. Mind saadeti teaduskonna poolt isegi Presidendi vastuvõtule:)

Peale selle aine lõpetamist leidsin endale järgmise meelepärase õppevõimaluse Tartu Ülikoolist. Õpingi seal praegu magistriõppes Ettevõtlust ja tehnoloogia juhtimist. Tegemist on samuti minu jaoks väga meeldivate õppeainetega ja motivatsioon õppimiseks on väga hea. Võtsin meelega selles õppekavas enamuse ettevõtluspedagoogikaga seotud ainetest – läheb hästi kokku minu coachingu ja koolitamisega seotud töö ja ettevõtmistega.

Kui sul enam uudishimu pole, võid ennast maha kanda.
– Made Engelbrecht-Torokoff, PhD.

Hariduse teemast üldisemalt kirjutan siin pikemalt millalgi tulevikus. Antud hetkel jagan meelsasti teile vaatamiseks ühe Ken Robinsoni video, mille vaatamine on igale minu kodulehe tõsisemale lugejale kohustuslik.